Kathia St. Hilaire: tegevusnäitus Perrotini galeriil

Haiti-Ameerika kunstnik Kathia St. Hilaire tutvustab Pariisis gravüüride ja collagisteede näitust, mis uurib spiraalisti, migrationi ja põgenikelaagrite lugu. Näitus on avatud galerii Perrotinis 10. jaanuarist kuni 7. märtsini 2026 ning see on osa potentsiaalselt sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivsest kunstilisest arutelu migratsiooni ja diasporavaimuga.

Korduvad, killustunud ja muutuvad lugusid… Perrotini galeriis uurib Kathia St. Hilaire läbi tähelepanuväärse näituse, mille nimeks on The Vocals of the Chaotic Burst, ja mis on eksponeeritud 10. jaanuarist kuni 7. märtsini 2026. See näitus ühendab endas graveeringuid ja kollaaže, mis ammutavad inspiratsiooni Haitia spiralistlikust kirjandusest. Kunstnik kasutab tiheda plasti maalimist, mille keskmes on spiraalsed motiivid ning rahuldamatute materjalide – traadist valgepiir, metal, taaskasutatavad kangad ja valguse toimeainete pakendid – kokku sobitamine, et uurida pagulaskogemust, killustunud pärandit ning diasporaatrajektide protsesse ja ülevõtmist.

Peegeldades Frankétienne nimelist haiti kirjaniku; tema mälestuseks ning tuntud 1968. aastal ilmunud romaani Mûr à crever vaimus, on näitus loodud. Iga teos kutsub esile lause sellest vundamentaalsest spirismi, kirjanikkonna liikumisest, mis sündis François Duvalieri diktatuuri ajal. Spiral kujutab endas keskset kuju ning tõlgendatakse poliitiliste ja looduskatastroofide lõpmatu tsüklina. "Ma räägin Kariibi saarte keeled hüsteeriliste tormide keele", kirjutas Frankétienne. Selle tsüklonite keele, rabedate vihmasajude ja merede väljavahetatud jõu puhul peegelduvad teostes Kathia St. Hilaire motiivid keerlevate vormide ning killustatud stseenidena. Näitus ühendab nii poeetilisi, religioosseid kui ka poliitilisi viiteid visuaalses esituses, mis ei järgne lineaarsele lugemissuunale vaid kutsub avastama kihistusi vaataja silmapilgust ning selle rütmis tegutsedes.

Migratsioonikogemus kui püsiv pingeseisund

Esitatud stseenid kutsuvad esile ohtlikke rännakuid, põgenemiskatseid, vangi- ja sunnitud naasemisi. Nähtavad on virvarriga täidetud paadid, traati taga hoidvad vangid ning ooteajal rippuvad surmapildid: need kujutised loovad narratiivi vabaduse otsingust ning pidevast ebastabiilsusest. Kunstnik käsitleb Haitist pärit migratsiooni Nassau’sse, 1990. aastate Guantánamo baasides toimunud kinnipidamisi ning tänapäevaseid ümberasustuspoliitikaid. Nende motiivide kaudu esitab ta visiooni, kus migratsioon on uue elukorralduse aluseks, ühendamata paika ega kindlat lõpp-punkti.

Hurrikaanid, mida sageli koosseisudes esinevad, ilmuvad kaubamärkidena kahekordsete metafooritena: kliimakatastroofid ning müüdid mittekäsitletud koloniaalajastust. Nende spiraalsed vormid, sarnaselt meteoroloogilistele radareile nähtavatele kujutistele, meenutavad orjareise teinud laevateede radu. Kunstnik seob vete, palmipärjad ja paguluses viibinud naiste mälestused, kes transpordisid seemneid kaugel kodust välja. Teosed muutuvad siis füüsilisteks arhiivideks, kus põimuvad oleviku aeg, Aafrika pärandi järele jääv pärand ning tänased rändesurmad ja vägivald.

Materjalid, graveerimine ja materialiseerunud mälestus

Kathia St. Hilaire looming põhineb alandava graveerimismeetodi kasutamisel, kus joonised kantakse linoleumile ja seejärel tr uuakse mitmesugustele materjalidele. See tehnika võimaldab tal kihistada kuni viiskümmend värvi ja materjali kihti. Tulemus on tihe tekstuur, kus põimuvad varasemate teostega, katki rebitud rehvid, banaani- lehed, trükitud paberid ja ümber graveeritud esemed. Pind on poleeritud, lisatud ja seejärel taaskasutatud taustana, mis meenutab Noailles’i raame – Haitilaste kunsti eliitkoha, mis praeguseks on ohus jõukude vägivalla tõttu.

Materjalist struktuurid, mis on ühendatud teoste sisse — kettid, pärlid, traadid — toimivad justkui visuaalsed tõkked. Need jätkavad spiralsete mustrite sugerdatud ainuüksi sulunemise logikat. Pärlmuhu, mis on inspireeritud vaudoo riietusest, on aga teine töö aspekt, kuigi ilma sädelevate detailideta: kunstnik kasutab graveerimist ja naturaalse materjali tekstuuri, et rekonstrueerida need pühad objektid unikaalses esteetikas. Nende žestide kaudu uurib ta plastilise vastupanuvõime võimalust, kus iga element — kangas, jälg, killustik — muutub loo kandjaks.

Visuaalne installatsioon vaimsuse ja kaose vahel

Integreerides vèvè sümbolit, mis tähistavad voodoo pühamuid, maalib kunstnik seoseid ristmike, rituaalide ja vaimsete kujude jõu teemaga inimese eluteel. Ta jätkab selliste loojate nagu Myrlande Constant või Pierrot Barra tööle ning lisab sellele killustunud ja kaasaegse visuaalse keele. Need elemendid aitavad luua omanäolist kunstikeelt, mis on segatud sünkretismi, lahtirebitud ja uuele kujule ehitatud kihte.

Mõned teosed kujutavad liblikuid lendamas üle barbaarikaid, kasutades ambivalentset motiivi, mille on pärit Gabriel García Márquez ja Edwidge Danticat. Need liblikad toimivad kui ennekuulmatu ettekuulutajad, märgid katastroofilm või märk muutumisest. See kõikumine langusest ja taassünnist kogu näitust struktureerib ning väldib lineaarset või moraalset jutustust. Kaos on siin aktiivne ning säilitatakse kui põhimõte.

Väljapanek, mida nautida aeglaselt ega pruugi lõppeda lahendusega

Näitus The Vocals of the Chaotic Burst ei paku otseselt lõpptulemust. Selle asemel avaneb killustatud ruum, mis koosneb kihtidest, pingetest ja vihjetest. Kasutades tihedat gravüüripraktikat ning materjali extremne töötlemist, loob Kathia St. Hilaire ebastabiilse maastiku, kus minevik, olevik ning tuleviku vaatepunkt on omavahel põimunud. Külastaja kutsub teekonnale selle vormide, piltide ja häälte võrgustikus, pakkudes mitte lahendust, vaid võimalust taaskujundamiseks.

See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.