Pärast kriitilist edu filmiga Past Lives – Meie minevikud on Korea prantsuse-Canadian režissöör Celine Song teinud amerikaaanse romantilise komöödia Materialists, mille peaosades on Dakota Johnson, Pedro Pascal ja Chris Evans. Film jõudis Prantsusmaa kinodesse 2. juulil 2025 ning on ekraanil Canal+ kanalil teisipäeval, 17. märtsil 2026, kell 21.09. See film järgib New Yorgi armastuslugude traditsiooni, pakkudes samal ajal kaasaegset pilguheitu tänapäeva suhete keerukusse ning rõhuasetusele sotsiaalse staatuse ja materiaalse edu impactile
Selles Manhattan südames aset leidvas loos töötab Lucy Mason (Dakota Johnson) kõrgklassi tutvumisagentuuris matchmaker’ina. Ta korraldab teiste armuelu kogemustega hoolikalt ning professionaalselt, kuid ise ei ole ta samasuguses kindel, eriti omaenda armuasjades. Kui ta satub ootamatusse armusuhte kolmnurga keerisesse, kus teda ühendab kahtlane side kahe mehe vahel, kes teineteisest enim erinevad, muutub kogu tema elu pöördeliseks.
Ühelt poolt on Harry Castillo (Pedro Pascal), karismaatiline jõukas finantseerija, kelle kuvand sümboliseerib stabiilsust ja ühiskondlikku edu. Teiselt poolt seisab John Finch (Chris Evans), tema endine partner, näitleja ja baarmeni, kelle sissetulekud on ebakindlad, kuid kelle siirus on siiani puutumata. Materiaalse mugavuse ja sügava sideme vahel peab Lucy tegelema sisemise dilemmaga, mis peegeldab generatsiooni vastandlikkust kaubastuva suhte maailma ees.
Producerserii “Materialists” on Celine Song teine täispikk film ning jätkab teemasid, mis olid juba kohal tema debüütfilmis “Past Lives”. Eelkõige uuritakse, kuidas mineviku armastuskogemused mõjutavad praeguseid otsuseid. Režissöör on filmis kasutanud inspiratsioonina ka oma isiklikku kogemust: enne kui sai näitekirjanik ja filmitegija, töötas ta New Yorgis abieluagentuuris, kus tal oli võimalus jälgida klientide sageli materialistlikke kriteeriume ideaalse partneri leidmisel.
Filmi võtteti 35 mm filmil New Yorkis ja selle ümbruses, eriti High Fallsis, 2024. aasta aprillist juunini. Valgust ja kaadreid hoolikalt kureerinud Shabier Kirchner õhutab linna elegantsi ning peaaegu unenäolist õhustikku, mille kulminatsioonile aitab kaasa Daniel Pemberton' muusikaline taust. Selle kaasaegse sentimentaalse draama keskmes uuesti läbi mängitakse klassikaline armastusteatri motiiv, olles selgelt inspireeritud suurtest romantikaklassikast nagu Billy Wilderi Väike korter või Rob Reineri Kui Harry kohtus Sallyga.
Meie hinnang Materialists
Celine Songi režissööri ja stsenaariumi autorina valminud Materialists (2025) järgib kaasaegse romantilise komöödia traditsiooni, kuid esitab endas küpsema, kriitilisema ja vormiliselt elegantsema nägemuse. Kuigi filmi peategelased Dakota Johnson, Pedro Pascal ja Chris Evans viivad vaataja New Yorki vaimsuse ja emotsioonide keerukustesse, uurib lugu armastuse mehhanismi kapitalistlikus ühiskonnas ning irratsionaalseid kihte, kuidas armastus äribühilises eliidis kaubaks muutub. See on lubadus nii ahvatlev kui ka ohtlik ega vabane emotsionaalsest jaheusest, mis mõningane meetodiline külmus piirab tundeväljendust.
Loos jälgime Lucy Masonit (Dakota Johnson), säravat ja veidi eemalolevat neoonlinna abieluturul tegutsevat sobitajaid, kelle jaoks on armastus paremini mõistetav teiste kui iseenda kaudu. Selle portree keskmes on Harry Castillo (Pedro Pascal), magnetiline ja rafineeritud finantsmaailma tegelane, ning John Finch (Chris Evans), tema endine partner, näitleja, kes on merel ujuv ja liibuv, ning kelle siiras ausus näib vastandama tema impeeriumile. Küsimus, kuidas armastus selles kolmnurgas areneb, esitatakse lineaarse narratiivina, mille käänakud on sümboolsed mälestuspilved nende varasemast lagunemisest ning kus armastus puruneb ebakindluse ees.
Stsenaarium koosneb nii teravate dialoogidega sobitamisvõimaluste stseenidest kui ka rahulikumast, mõttelisest üksinduse hetkest. Aeglane tempo, millel on teatritruu kaal, võimaldab põhjalikumat introspektiivset lähenemist, eemal tavapärastest romantiliste komöödiate kiiretest rütmidest. See vormiline valik toetab filmi kriitilist hoiakut, mis vaadeldab suhteid ning väärtustab nad raha, staatuse, suuruse ja materiaalsete hüvede kaudu. Kuid see “sentimentaalne kapitalism” satiir näib pikaajaliselt veidi liiga pehmelt ning võib mõnikord kaotada oma teravuse, püüeldes hoida traditsioonidest kinni, mis aeg-ajalt tõmbab tegevuse konventsioone tagasi esile.
Üks kõrvalsubplott, mis kujutas endast naise vägistamisseadist, oleks võinud filmi siduda jõulisema feminismiteemaga. Kahjuks jääb selle teema käsitlus liiga rabe ning funktsionalistlikult narratiiviliseks illustratsiooniks, jättes emotsionaalse ühenduse nõrgaks nii selle kihina kui ka peategelaste arengus.
Shabier Kirchneri kaameratöö toob filmile luksusliku, visuaalselt väärtusliku atmosfääri: kuldsete toonidega kaetud, hästi varustatud ja minimalistliku esteetikaga tallatud New York, mis näeb välja kui filmiline estraad, andes ruumi vaid kerge valguse ning stiilsete rõivastega silmailu. Daniel Pembertoni muusikapala toetab seda visuaalset rafineeritust ning lisab sellele dialoogile poeesia, mis peegeldab Lucy sisemaailma ambivalentset olemust, kuid ei tungi liigselt sisse.
Dakota Johnsoni esitlus on pingeline ja valdav, peegeldades tema tegelase emotsionaalset jahtumist ning kliinilist lähenemist armastusele. Tema rolleandmine on veenev, kuid sageli jääb ta osaks vaikivale jahedusele, mis filmi atmosfääri ümbritseb. Pedro Pascal rõhutab oma sarmika loomuga kiirreageerimist, kuid tema roll on pigem idealiseeritud figuur, unistuste nauding või turvatunde sümbol. Chris Evans toob kohalikkuse ning aususe, kuid tema armulugu jääb veidi liiga nõrgaks ja usutamatuks, sest ka partneritega tekkiv keemia ei näi päris pärilik. Ainult Zoë Winters, väikese kõrvalosatäitjana, suudab hetkeks tõsta filmi emotsioonitaset, pakkudes publikule tillukese, kuid mõjuva hetke.
See emotsionaalse keemia puudumine kolmnurgas nõrgestab kogu loo sidusust. Vaataja jääb tihti kaugemale, vahepealseks tõeliseks emotsionaalseks kaasatuseks hoides vaid sotsiaalse kommentaari ning mitte laadides sisse tõelist tunnet ehk romantilise pöörde ärevust. Ka võtmemälestus, mis peaks kokku võtma viie aasta suhte, jätab pigem külma mulje ja ei jõua oma draamat teostada. Lucy ja John’i katkestus, mille põhjuseks on nende mineviku vaesus, jääb pealiskaudseks ning ei ole enam sümboolne ega emotsionaalselt oluline.
Lõppkokkuvõttes üllatab Materialists vaatajat, kes hindab intelligentseid ja esteetiliselt üles ehitatud romantilisi filme, mis pakuvad ka ühiskondlikke kommentaare armastuse, soo ja klassi kohta. Need, kes eelistavad kaasaegseid refleksiivseid narratiive, hoolikalt kirjutatud dialooge ja hinnalisi atmosfääre, leiavad selles midagi väärtuslikku. Samas jääb see film sageli vaatajasse rahulolematust ning ei suuda täielikult tekitada teose alusel tundeid või empaatiat.
Materialistid
Film | 2025
Sissejuhatus kinodesse: 2. juuli 2025
Teleesitusioon: 17. märtsil 2026 kell 21:09 kanalil Canal+
Romantiline komöödia | Kestus: 1 h 57 min
Lavastaja: Celine Song | Osades Dakota Johnson, Pedro Pascal, Chris Evans
originaalpealkiri: Materialists
Riik: Ameerika Ühendriigid
Koos filmi Materialistsga pakub Celine Song kaasaegset tõlgendust armastuskomöödiast, kus emotsioonid põrkuvad sotsiaalsete ja majanduslike huvidega. Stylized ja rafineeritud New Yorki taustal uurib teos, kuidas armusuhted võivad muutuda tasakaaluks kirgude ja turvalisuse vahel, paljastades põlvkonna sisemised vastuolud, kes seisavad silmitsi suhte kaubastamise tõusuga.
Nei need, kellele see lähenemine meeldib, võivad suunda võtta ka Past Lives – Meie eelnevad elud, Celine Songi esimesest filmist, mis sama hästi uurib suhteid ja eluküsimusi läbi aegade. Teine võimalus viidata, on Rob Reineri Kui Harry kohtus Sallyga, klassikaline New Yorgi romcom, mis naeruvääristab huumori ja täpsusega armusuhete ebamäärasusi.
Et rohkem avastamiseks vaadake meie näitamist väärt filmide, seriaalide ja saadete nimekirja sel nädalal, meie streamingu uusimad väljaanded kõigil platvormidel ning päevane valik mida vaadata täna streamingus.
