Tuleviku paik, Cédric Klapishi ajastuline monumentaalne teos

Kõrval Julie de Sortiraparis · Ajakohastatud 16. mai 2025 kell 19.22 · Avaldatud 10. aprill 2025 kell 13.44
Esilinastumisel Cannes’il 2025 välja seljata, Cédric Klapishi film La Venue de l’avenir ühendab komöödiat ja draamat ning viib vaatajad rännakule aastatest 1895 kuni 2025. Kinodes alates 22. maist.

La Venue de l’avenir on uus pikk film, mille kaas kirjutajaks on Cédric Klapisch ja Santiago Amigorena. Selle 2 tundi ja 6 minuti pikkuse komöödia-draama peaosades on mitmekesine põlvkonnad ühendav näitlejate kogu ning film esietendub Cannes’i filmifestivalil 2025 väljaspool võistlust. See on esimene kord, kui režissöör on klassikalises programmis. Filmi näidatakse filmikinos Prantsusmaal 22. mail 2025 ning see toob ekraanile näiteks Suzanne Lindoni, Abraham Wapleri, Vincent Macaigne’i, Julia Piatoni, Sara Giraudeau’ ja teiste kuulsuste osaluse. Lisaks mängivad selles Cécile de France, Zinedine Soualem, Paul Kircher ning Vassili Schneider.

Tänapäeval, aastal 2025, saavad umbes kolmekümne perekonnaliikme teada, et nad pärivad aastakümneid tühjana seisnud maja. Nende hulgas on neli – Seb, Abdel, Céline ja Guy – kelle ülesandeks on hoone olukorda hinnata. Selle ajas kinni jäänud majas avastavad nad ootamatuid säilinud aardeid: vanu fotosid, päevikuid, maale ning unustatud esemeid.

Nende minevikutäpid viivad neid Adèle jälgedes, noore naisena, kes lahkus Normandiast 20 aasta vanuselt ja jõudis Pariisi 1895. Lugu liigub kahe ajastu vahel, ühelt poolt 19. sajandi lõpp, mida iseloomustavad tööstusrevolutsioon, fotograafia algus ning impressionismi tõus, ning teiselt poolt 2025. aasta. See ajastuskohtumine sunnib tegelasi uurima oma perekondlikku pärandit, ideoloogiaid ning suhtumist arengusse.

Filmis Tuleviku kogunemine treiler

See projekt põhineb Cédric Klapichi vanemast ajast pärineval imel, mis seotud Pariisiga enne 1900. aastat. Juba tema esimene lühifilm Ce qui me meut uuris ta seda perioodi. Teose La Venue de l’avenir kaudu saab ta aga pikka aega kantud unistuse teoks – lavastada kostüümide ja atmosfääriga film, mis austab juba kadunud Pariisi, saades inspiratsiooni fotograafidelt nagu Eugène Atget, Charles Marville ja Nadar, kelle pildid on kujundanud filmi visuaalset kujutluspilti.

Skenaristikatöö algas põhjaliku dokumendist oma uurimisega Santiago Amigorena juhendamisel. Koos uurisid nad Normandiat ning külastasid mitmeid muuseume – Orsay, Marmottan, Le Havre ja Honfleur – tuginedes samal ajal sellistele originaalsetele tekstidele nagu Boheemlase elu stseenid Henri Mugeri kirjutistes. See ajalooline süvamine rikastab lugu, mis ühendab pere pärandi ja kunstilise järeltulijana, samas küsimuses, mida maal ja fotograafia jätavad mälu ja mälestusena inimestest ning kohtadest.

Filmisel on ka sillamiskodan iseäraselt peegeldada tehnoloogilist arengut. Liikumine aastate 1895 ja 2025 vahel toob välja materiaalsete edusammude ning nende tagajärjed, küsides kriitilise pilguga kaasaegse ühiskonna kohta. Klapisch uurib selles filmis teemat, mida ta on juba varem oma loomingus käsitlenud: edasiandmist, kuid nüüd laiemalt ajaloolise ja esteetilise mõõtmena.

1895. aasta Pariisi taasloomine oli suur logistiline väljakutse. Koos keppide, hobuste, vankrite ja kostümeeritud näitlejatega nõudis see muster detailset ettevalmistust – erinevalt filmiloomingu spontaansest stiilist. Visuaalselt oli operaator Alexis Kavyrchine loonud esteetika, mis ammutas inspiratsiooni auto- ja impressionismist, kasutades kaadritestide ning kompositsioonide kaudu Monet’ ja Degasi stiili. Ajaloolised stseenid filmiti anamorfosilisel kujul, samas kui kaasaegsed vaatenurgad on teravama ja selgema pildiga, kasutades sfäärilisi objektiive.

Muusika, mille kirjutas Rob, on veel üks ühenduslüli eri ajastute vahel. Esimest korda töötab Cédric Klapisch koos selle helilooja ning nende koostöö tulemusena valmib intiimne instrumentaalmuusika, mis viitab nii Debussy’le, Satie’le kui ka tänapäeva muusikalisele tundele. See heliriba toetab filmi sisekaemuslikku mõõdet ilma liigselt rõhutamata emotsioone.

Esilinastusel väljaspool võistlust osaleb 78. Cannes'i festivals raames La Venue de l’avenir märgib olulist verstaposti Cédric Klapishi karjääris, nagu rõhutas Thierry Frémaux kaamerate ees valiku ametlikul pressikonverentsil Cannes'i festivalil.

Tuleviku tulevik
Film | 2025
Kinodesse: 22. mai 2025
Draamakomöödia | Kestus: 2h06
Režissöör: Cédric Klapisch | Osades: Suzanne Lindon, Abraham Wapler, Vincent Macaigne
Riik: Prantsusmaa

Selle intiimse ja ajaloolise freskoga pakub La Venue de l’avenir mõtiskluse aja, mälu ja päritolu üle, säilitades samal ajal helged sidemed Cédric Klapishi hinnatud hääleküllasse kinožanri. Film ühendab tänapäevase vaatlemise ja ajaloolise hindamise, vältides liialt nostalgiat ning pühendudes hoolega ajastute vaheliste ühenduste kujutamisele.

Etendus kinosaalis kogemuse pikendamiseks vaadake mai kuu kinolahtilülitusi, hetkel vaatamiseks sobivaid filme ning meie valikut Cannes’i filmifestivalilt 2025. aasta Cannes’i festivali filmidest.

Kasulik informatsioon

Kuupäevad ja ajakava
Alates 22. mai 2025

× Ligikaudsed lahtiolekuajad: lahtiolekuaegade kinnitamiseks võtke palun ühendust asutusega.
    Kommentaarid
    Täpsustage oma otsingut
    Täpsustage oma otsingut
    Täpsustage oma otsingut
    Täpsustage oma otsingut