Režissöörideks on Yann Gozlan ning stsenaariumi on kirjutanud Jean-Baptiste Delafon. Guruu toob ekraanile Pierre Niney ning lavastab koos Marion Barbeau, Anthony Bajon ning Holt McCallanyga. Draamažanri põneviku, mis uurib enesearengu varjukülgi, kogub kinolinal Eestis ning on vaatajateni jõudmas 28. jaanuaril 2026.
Lugu järgib karismaatilise coachi tõusu, kelle meetodid saavutavad üha suuremat edu. Mida rohkem tema mõjuvõim laieneb, seda enam paljastuvadtema mõjutusmehhanismid, näidates süsteemi, mis põhineb emotsionaalsel sõltuvusel ja psühholoogilisel domineerimisel. Loo keskmes on see, mis ajendab publikut otsima väliseid orientiire keskkonnas, kus otsitakse tähendust.
Lugu näitab, kuidas see heasoovliku välimusega liider loob intensiivsete seminaride abil endale ustava kogukonna. Manipulatsioonimeetodid muutuvad järk-järgult nähtavaks, seades tegelased silmitsi isikliku otsingu ja vabaduse kaotuse piiriga. Film toob esile coaching-struktuuride võimalikud kuritarvitused ja inimlikud nõrkused, mida need süsteemid ära kasutavad.
Film sündis Yann Gozlani soovist uurida kaasaegseid isikliku arengu praktikaid. Tootja märgib, et film on võetud üles linnaruumides ja minimalistlikes dekoratsioonides, et peegeldada seminaride koodifitseeritud esteetikat. Pierre Niney kohtub režissööriga taas pärast filmi „Boîte Noire”, mille koostöö tegi ta tuntuks rollidega, mis nõudsid märkimisväärset psühholoogilist tööd. Stsenarist Jean-Baptiste Delafon on tuntud eelkõige võimu ja sõna võimu keskseid sarju käsitlevate tööde poolest.
Toon on pingeline ja realistlik. Õhkkond põhineb järk-järgult kasvaval kahtlusel ja isolatsioonil ning on suunatud publikule, kes on huvitatud psühholoogilistest lugudest ja sotsiaalse mõju teemadest. Film käsitleb üksikisiku haavatavust veenva retoorika ees ja sellest tulenevaid rühmamehhanisme.
Meie arvamus filmist Guruu:
Guruu, mille lavastas Yann Gozlan, järgib tänapäevaseid psühholoogilisi trilleridena mõtlevaid filme, uurides meie suhet võimu, mõju ja uskumuste vajadusega. Film jälgib kiiret tõusu Mathieu Vasseuri, keda kutsutakse Matt, karjäärist kui enesearenduse coach, keda kehastab Pierre Niney. Ümberkadeeriv ja hooliv kõne tundub alguses südamest tulev, kuid aeglaselt hakkab välja paistma järjest murettekitavam tuginemine ja käitumismäng. Alguses helge ja lootusrikas, saab Matt ise oma rolli ja illusiooni vangistusse langedes tegelikult üha suuremaks ohvriks. Jahtides oma kuvandit, satub ta kiire nihkega viletsa ja traagilise languse teele.
Yann Gozlani sujuv ja meisterlik režii paistab silma nii suurepärase kaameratöö, teravate raamide kui ka heliplaani oskusliku kasutuse poolest, luues vaimustuse ning peaaegu hüpnotiseeriva atmosfääri, mis jälgib uskujate pilke. Kuigi vaataja on ebamugavas positsioonis, tekitab ta nii tõmmet kui ka kõhklusi ning peegeldab sõna otseses mõttes seda, kuidas üks positiivne algus võib aegamööda dehumaniseerivaks kontrolliks pöörduda. Nii koondub pealtnäha lihtsate sõnumite ja manipulatiivsete tehnikate juurde mitte ainult kuju Matt, vaid ka publiku kogemus ja emotsioonid.
Film centreerub Pierre Niney elava ja keerulise etenduse ümber, mis hõlmab kõiki emotsioone, alates kütkestavast ja energilisest kuni paranoilise ja manipulaatorliku nähtuseni. Tema roll peegeldab oskuslikult närvilist ja kompleksset nõiduslikku figuuri. Tema tee on vahepeal nii häiriv, sest ta ei tõsta tingimata ideoloogilist veendumust, vaid pigem selleks, et säilitada ja tugevdada oma status quo ning hirmust kaotada teda kui juhtfiguuri. See peegeldab, kuidas vajadus tunnustuse järele mõnikord pöörabki endas psühholoogilise vägivalla ja eriti süvendatud eneseväärikuse jälgi.
Teiste tähtsamate kõrvaloses paistab silma Anthony Bajon, kes kujutab mõjukat semiari verd ja trauma, mis on oma lapsepõlves saanud. Tema tegelaskuju näitab kõige oreoolu kaugusest musti ja valusaid tahke ning toob esile ühe endasse ja maailma uskumuse keerulisema küljena — inimene, kes otsib sisemist rahu läbi coach’i sõnavõttude, mis pakuvad teda sisuliselt uue võimalikkuse ja tunde lahingut. Però see õrn taassünnihetk kiirgab endagi teadvustamatult sõltuvuslikku tendentsi ning muutub lõpuks emotsionaalseks kiindumuseks. Bajon teostab seda keerukat muutust erakordselt mõjuvalt, näidates, kuidas üks inimene, kes taassünni otsib, muutub samal ajal Matt’i suurimaks toetajaks ning lõpuks määratleb end ainult tema vaatenurga kaudu — kuni traagilise lõpuni, mille film otse üles märkab.
Marion Barbeau mängib filmis Matt’i abikaasat, kes pakub olulise, kuid suurema sügavuseta vaatenurga ning kelle rollisüntees näitab mulli läbistavat selgust. Ta märkab juba enneaegselt mehe radikaalseid muutusi ning näitab, kuidas teadmine ja kuidagi ka lootus võivad olla nii küsitavad ning ambivalentsete tõlgendustega. Tema küüniline mõte — « Kas see, et ma ütlesin, et armastan sind, tähendab, et ma pean unustama, et mul on aju ja uskuma kõike, mida sa mulle ütled? » — võtab kokku filmis tõstatatud põhiküsimuse. Kuid vaatamata selgele sümpaatiale jääb tema tegelaskuju ka osaliselt taandatuks ning film näib kartvat talle tõeliselt autonoomset vaatepilt anda.
Jagades nendes samades nüansse, jääb Guruu siiski rohkemiväärtuslikuks. Jah, selle tugevus on veenev teemavalik, meisterlik kohandamine ning tugevad tõlgendused, kuid ka stsenaario kaldub vahel hajuma, leidmata alati tasakaalu erinevate narratiivsete suundade — sotsiaalne kriitika, intiimne thriller, psühholoogiline uurimus — vahel. See narratiivne ebakindlus aegajalt nõrgestab dramatilist arengut ning ootamatult lõpp võib jätta mulje pigem katkemisest kui täielikust jõudmisest.
Kuid tõsi on see, et film oskab seda, mida ta räägib, vallata. Rääkides kaasaegse coach’ide ja gurude fenomenist, esitab Guruu olulise küsimuse: kui kaugele oleme valmis minema, et leida lihtsaid vastuseid keerulistele eludele? Film ei mõista otseselt hukka, vaid jälgib, uurib ja tekitab muret. See tuletab meelde, kui õrn võib olla otsus, mis jääb alates tõelise abist kuni manipulatsioonini ning seda eriti olukorras, kus hoidkame ümber veidrate motiveerivate kõnepruuki ja lubaduste.
Täielikult psühholoogiline triller, mis on väsitav ja stimuleeriv, Guruu paistab silma oma hea režii ja Pierre Niney tegevust kandva rolli poolest. Film tekitab nii mõtlemist kui ka ebamugavust, ning kuigi mõnikord jääb narratiiv küll osaliselt nõrgaks, suudab ta peegeldada midagi väga aktuaalset ning kaasaegset — meie kollektiivset vajadust jälgida ja usaldada mõjutajaid.
Gourou
Film | 2026
Kinodes : 28. jaanuar 2026
Draama thriller | Kestus: 2 t ja 6 min
Režissöör: Yann Gozlan | Osades: Pierre Niney, Marion Barbeau, Anthony Bajon
Kodumaa: Prantsusmaa
Film pakub kaasaegset lugu mõjuvõimu kuritarvitamisest ja veenmisel põhineva võimu ülesehitamisest.
Kinoelamuse pikendamiseks vaadake jaanuari kinoprogrammi, praegu ja lähiajal linastuvaid prantsuse filme ning meie valikut täna vaatamist väärivatest filmidest.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
