Täna päeva päevakonnas evokaat “Châtelet” peamiselt metroojaama, mis on tiheda liiklusega ning värvikas väljak, asub vaid jalutuskäigu kaugusel Seine’ist. Kuid selle päritolu on palju võimsam ja sõdalaslikum. Keskajal tähendas châtelet väikest kindlust, mis ehitati kaitseks silla, linna värava või strateegilise läbipääsu kahjustamise või rünnaku eest.
Just nagu selle — Grand Châtelet — rolli oli see, mille viis 12. sajandi lõpus üles kuningas Louis VI Suur. Asub Pont au Change põhjases sissepääsu lähedal, see kindlus kaitses juurdepääsu Parisa ajaloolisele südamele, ehk Île de la Cité’le. Aja jooksul täitis see ka kohtulikke ja politsei ülesandeid: sealsed ruumid majutasid Pariisi provosti, kohtuid ning isegi — kuigi pabistavalt kõlavamalt — tuntud vastik vangla, mida mäletati rängadest kinnipeetavate tingimustest.
Grand Châtelet valitses paremal Seini paremal pooli asusid, oma range ja karmide tornidega ning tegevusena kordade hoidja. Kuid linn kasvas ja selle sõjaväekohustus nihkus eemale, ning kindlus sai peamiselt sümboliks eelneva autoritaarse režiimi ja ebapopulaarse õiguse- ja korrakaitse süsteemi.
1802. aastal käskis Napoleon Bonaparte tugevaesti hävitada selle. Tänapäeval ühtki jäänust suurelossest näha ei ole. Varemeid on otsustavalt maamassist eemaldatud, et teha ruumi Châtelet' väljakule, millel asuvad kaks ikoonilist teatrit: Châtelet'i Teater ning Ville'i Teater.
Kuigi Suur Châtelet Mäletamiseks silmaga enam midagi ei näe, on arheoloogiliste väljakaevamiste käigus maapõhjast siiski leitud jäänuseid, eriti metroo rajamise ajal 20. sajandi alguses. Müüritükid, vundamendid ja osad seinapalgid on tõenditeks sellest unustatud ajaloost, argpüksid vaikselt ning jäädavalt liivapõues peitunud.
Teisest küljest pole praegu avalikkusele näidatud ühtegi objekti. Ainus, mis jääb, on nimi: “Châtelet” — see väike sõna, mis toovad meelde lossit, kuigi seda näeb nüüd vaid iseendale.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
