Nürnberg on ajalooline draama, mille on kirjutanud ja lavastanud James Vanderbilt, ja mida näitab telekanal Canal+ teisipäeval 29. septembril 2026 kell 21:10. Prantsusmaal kinodesse jõudis film 2026. aasta 28. jaanuaril ning see toob kokku Rami Malek, Russell Crowe ja Michael Shannon, keskendudes teise maailmasõja järel peetud peamisele kohtuprotsessile natsirežiimi vastu.
Inspireeritud dokumentaalraamatust The Nazi and the Psychiatrist autorilt Jack El-Hai, järgib see lõige Douglas Kelley, Ameerika psühhiaatri, kelle ülesandeks on enne kohtu ette astumist hinnata natsijuhtide vaimset tervist. Tema kohtumine Hermann Göringuga, riigi keskse tegelasega, muutub järk-järgult psühholoogiliseks duelliks.
Rami Maleki kehastatu Kelley püüab välja selgitada, kas süüdistatutel on võime kohtu ette astuda. Tema vastane, Russell Crowe, esineb kui manipuleeriv ja karismaatiline Göring, kelle rolli haare on täielikult tunnetatav nii kohtuprotsessi poliitilise mõõdu kui ka mõju üle. Michael Shannon kehastab prokurör Robert H. Jacksoni. Leo Woodall, John Slattery, Richard E. Grant ja Colin Hanks täiendavad näitlejastgantsi.
Esitati Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil ning sai seejärel Saint-Sébastiani festivalil võistlusprogrammisse, Nuremberg toob taas esile rahvusvahelise õiguse murranguhetke. Film seab kohtuprotsessi korralduse vastamisi sügavalt isikliku küsimusega: kas massimõrvarid kuuluvad erilise patoloogia alla või esindab inimloomus tavalist võimet osaleda kohutavas?
Meie arvamus Nürnbergi kohtu kohta:
Nürnberg haarab kinni Eesti ajaloos olulise hetkese tükist, kui maailm, veel šokeeritud natsi sõjakuritegudest, üritab mõistusega üle jõu käivaid kuritegusid mõista. Selle asemel, et terviklikult kohtuprotsessi taaslavastada, keskendub film pigem psühholoogilisele vaatlusele ning tabab narmendavalt klaustrofoobilist nurka: kuidas uurida süüaluste vaimset seisundit, eriti Hermann Göringi kaudu.
Selle vaatenurga kaudu küsib lugu endalt vähem õiguskorrast ja menetlusest, vaid inimese olemusest ning selle kõige segamini paisatud küljest: kas need mehed on meist erinevad või sarnasemad kui arvata võiks? Filmi stiil on klassikaline, kuid mitte kunagi staatiline – vahelduvad tõsiduslikud kohtusaaliseened, pingelised vestlused ning sisemised momendid, mis koos loomulikult ja kogemustega hoiavad vaataja tähelepanu algusest lõpuni.
Eriti kasutab film ära oma ajastulikku tausta — kohtuprotsess toimus kohe sõja järgses ajas, mil maailm avas väheseid silmi keskseminete ja hukatuslike laagrite kohta — ning loob moraalse hädaolukorra tunnet: kohe hindame, samal ajal kui mõistmine alles kujuneb ja šokk ning aukartus veel vaevavad.
Ajalooline rekonstruktsioon vastab väljakutsele, olles detailselt tõetruu ning usaldusväärne oma rekvisiitide, kostüümide ning protokolli nüansside osas. Tõepoolest, film ei püüa omatahtsi lummata, vaid pakub ajastut realistlikult ning tõetruult kujutava ja samas elutruu vaatenurgaga, mis ei muuda seda muuseumilikuks paigaks, vaid avatud haavaks. Visuaalselt paistab Nürnberg silma kvaliteetse foto ja valguse tööd ning kasutab tumedaid, nikerdatud interjööre, mis modelleerivad nägusid ning loovad kontrastset valguse- ja varjutunde, kus tõde ei ilmu kunagi ilma vastuseisuta, vaid säilitab elegantse tagasihoidlikkuse ja peene sümmeetriaga – ilma liialdusteta.
Suurima mõju omavad siiski näitlejad ning nende rollide esitused. Russell Crowe loob Hannibal Goringi iseloomu, kandes edasi meheliku, ent kahtlase karisma ning salapärase ärrituvuse, mis suudab vahetada sõbralikust ohtlikuks, andes eksimatult edasi selle tõeliselt monstrumlikku olemust. Mõne arvates on see roll« XXL», kuid just selle liialdamise kaudu kõlab nihilistlik tõde inimloomuse kohta — võime haarata ruumi, manipuleerida ning enda lummuses püsida.
Vastamisi on Rami Malek keskmisem psühholoog, sekka vaatleja ning samal ajal selle avastamise ohver. Ta mängib meest, kes otsib teadvustamata märke kurjussest, inimsusevastasusest ning inadeekvaatsusest ning lõpuks seisab silmitsi kõige äärmuslikuma, häirivama järeldusega. Film ei püüagi pelgalt ajaloolist juhtumit seletada, vaid vaadata selle kaudu ‘kuidas’ — kuidas mõistlikuna näiv, ühiskondlikult integreeritud isik võib cippida nii üle piiri ja kuidas niisugune turvatunne, kui see on julm ning radikaalne, võib ladura tasa ning mõtlevat silma alt unustada.
Nürnberg on esmatähtis nendele, kes hindavad ajaloodelusid ning juriidilisi arutelusid – keerulised moraalsed küsimused ja filosoofilised vaidlused õiguse, vastutuse ning mälu teemal pakuvad kaalumiseks just seda, mida vaataja otsib. See nõuab keskendumist, kuulamist ning vaimset valmisolekut, kuid tasub end ära küsimuste rikkaliku sisuga.
Profilaktlikult saavad seda filmi vaadata ka need, kes otsivad õpetliku ja suure draama tempoga kohtuprotsessi. Nürnberg ei paku efektset tulemust ega lihtsustatud narratiivi ning jätab osa ajaloost avatult kõrvale, keskendudes pigem kitsamale vaatenurgale. Seega on see pigem täiskasvanud, uudishimulikule vaatajale, kes on valmis võtma vastu vähem demonstratiivse ning rohkem introspektiivse lähenemise.
Kus mõned kriitikud näevad lihtsust või rutiinset narratiivi, see film kompenseerib võimsa esituse ning korralikult vormitud stiiliga. Ta oskab muuta ajalootükki kaasahaaravaks ja vajalikuks kinokogemuseks, mis ei sisenda ülestunnistust, vaid vaatab liiga ebamugavalt tõele näkku. Tulemus on sageli mõjulepuhutav ning jättab jälje – mitte sellepärast, et film väidab kõike teadvat, vaid sest ta suudab vaataja silme ees mõista kõige ebameeldivama tõe – et nende vahel ei ole fundamentaalselt erinevust ning just see teadmine hoiab meid valvsana.
Et veelgi edasi jõuda, tutvuge ka meie sel nädalal televisioonis vaatamiseks mõeldud filmide, seriaalide ja saadete valikuga, kõigi platvormide uute väljaannete juhendiga ning päeva valikuga „Mida täna voogedastuses vaadata”.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
