19. sajandil muudeti Pariisi praeguseks 3. ja 11. arrondissement'i piirkonnas asuva Templimi Boulevard'i hüüdnimeks Kurjuse Boulevard. See nimetus tekkis tänu kiiresti kasvavale populaarsete teatrite kogukonnale, mis iga päev pakkusid muljetavaldavaid melodramaatilisi etendusi — armulool, röövimised, kättemaksud ja valeesinemised olid nende repertuaari tavalised osad.
Miks nimetati Pariisi Boulevard du Templeit kunagi «Kurjuse Boulevardi»?
Miks nimetati varem Parisi templikitsikut „Kurja bulvariks“? Tõmbame ümber mälestustesse selle populaarse tänava ebatavalise ajaloo, mis 19. sajandil oli teatri suurejooneline keskus, pakkudes nii veriseid melodraamasid kui ka massi-vaatemänge. [Loe rohkem]
Siin olid tuntud teatritrupid nagu Funambulite teater, Gaïté teater, Lyric teater, Folies‑Dramatiques ning ka Délassements‑Comiques.
1862. aastal oli ajal, mil baron Georges‑Eugène Haussmann viis läbi suurejoonelisi linnaümberkujundustöid, suure osa Templi boulevardist lammutatud, et avardada teid ning luua uus Vabaduse plats.
See lammutustöö viis paljude teatrihoonete, mis olid bulevardil tuntuse toonud, sulgemiseni või nende kadumiseni. Kuid mõned teatrihooned ei kadunud täielikult, vaid restaureeriti või viidi teise kohta enne või pärast ehitustööde lõpetamist:
Gaîté teater ehitati uuesti üles 1862. aastal Papini tänaval, lähedal Kunsti ja Teaduse väljakule, et sama teatritrupiga jätkata. See hilisem hoone sai tuntuks kui La Gaîté Lyrique.
Ambigu-Comique teater, olles küll eelmängulis suurematel teedrajajatel, ehitati pärast 19. sajandi alguses laastanud põlengut ümber äärelinnas ning jätkas äritegevust mujal Pariisis. Aastatel 1966 see viimaks kadus täielikult.»
Seevastu teised saalid, nagu Funambulite Teater, ei õnnestunudki oodata sama võimalust: need hävitati täielikult suurte ehitustööde käigus ning ei viidud teise kohta ega püstitatud uuesti.
Kõikidest neist saalidest pääses erinevalt, üksnes üks – just nende sama boulevardi ääres: Déjazet teater, asub aadressil 41 Boulevard du Temple. Selle erandlikkuse taga on praktiline lugu linnaajaloost: ehitustööde ajal sai läbi vaid paarisarvulisest tänavast uus väljanägemine, samas kui paaritu pool — kus asub teater — jäi vaatamata ümberkujundamisele püsti ning ei lammutatud.
Algselt 19. sajandi keskpaigas asutatud ja 1859. aastal nime saanud Virginie Déjazet’ näitlejanna auks, see teater jätkab tänapäevani etenduste korraldamist. Just seetõttu on ta jäänud viimaseks mälestusmärgiks kuulsast Kurjuse Tänavast.
Kui enamik teatreid, mis varem koosnesid Boulevard’i elavast õhkkonnast, on kas lammutatud või ehitatud teistes kohtades, on Théâtre Déjazet aga ainus teater, mis veel asub oma algsel asukohal vanal Kurjuse Boulevardil. Théâtre Déjazet ei ole lihtsalt viimane ellujäänud teater Boulevard du Crime’ilt – see omab ka tunnustatud arhitektuurilist ja kultuurilist väärtust. Hoone on registreeritud mälestismälestise staatusega alates 6. detsembrist 1990, mis tõendab selle tähtsust Pariisi kultuuripärandi ja arhitektuurilise pärandi jaoks.
Esmapilgul võib teatri fassaad välja näha tagasihoidlik ja peidus hoone lineaarse jaustosade taga Boulevardil. Kuid see rahulik välimus varjab sajandeid vanu arhitektuurilisi väärtusi. Praegune hoone seisab vanade 1770. aastal arhitekt François‑Joseph Bélanger poolt ehitatud paampela varemetel, mille tellis Artois’ krahv (mida hiljem nimetati Charles X-ks). Algselt polnud see hoone mõeldud teatriks, vaid paik, kus harrastada aristokraatlikku spordiala — paampalli, mis oli populaarne 18. sajandi lõpus ning millel oli kõrge ühiskondlik prestiiž.
Kui koht on järk-järgult muutunud – algul tenniseklubi ja pärast revolutsiooni saunana, hiljem kohvik‑kontserdisaalina ning lõpuks teatritallina – on see jätnud oma jälje siseruumi arhitektuurile. Välispind on aga aja jooksul sobitatud erinevate ajastute stiilide ja kasutusviisidega.
Sise sis on teatris säilinud Italia stiilis saali plaan, mis on iseloomulik traditsioonilistele Euroopa etenduskohadele ning soodustab külastajate ja lavast vahetut kontakti. Sellist kujundust iseloomustab sügava lavaga, orkester ja kogupere poodiumid üksteise peal, võimaldades suurel hulgal vaatajatel näha sattuda otse lavale vaatama.
Algupärane sisekujundus – kuigi aja jooksul on seda ümber tehtud – kannab edasi 19. sajandi teatriesteetikat, millele omased on puidust viimistlus, sametkangad ning dekoratiivsed detailid, mis meenutavad Pariisi ajaloolisi etendussaleid.
Saali kuulub ka freskod, mis on omistatud Honoré Daumierile, 19. sajandi kuulsale karikatuuristile ja maalijale, mis suurendab veelgi selle kunstilist ja ajaloolist väärtust. Need figuralised kaunistused aitavad luua selle koha omapärase õhkkonna, ühendades rahva huumori, elava etenduse ja kultuuripärandi sidusalt kokku.
Tee ajaloos on teater läbi teinud mitmeid sisemisi muudatusi, eriti 1939. aastal, kui see muutus kinoagaks – mõned rõdud ja kabinettid suleti või muudetati – ning 1970. ja 1980. aastatel, kui see taas avati teatrisaalina. Hoolimata nende funktsionaalsetest ümberkorraldustest on hoone struktuur ja ajaloolised mahutid säilitatud, võimaldades täna tunda teatritegevuse järjepidevust juba 19. sajandist.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
Koht
Théâtre Dejazet
41, boulevard du Temple
75003 Paris 3
Miks nimetati Pariisi Boulevard du Templeit kunagi «Kurjuse Boulevardi»?
