Galerie Colbert, mille maailma kuulsama Galerie Vivienne kõrval asuv, paikneb 2. linnaosas. Pärast kolme aastat põhjalikku restaureerimist on see unikaalne kattega jalutustee saanud uue elujõu. Aastatel 2022–2025 on seda eripärase saatusega teed ümber kujundanud Rahvuslik Kunstiajaloo Instituut (INHA). Valmistatud 1826. aastal, hävines 1873. ning taastati 1874. Henri Blondeli juhtimisel, restaureeriti 1986 ning viimistleti taas 2025. aastal, see paik näitab pargis elavate inimeste kasutusviiside arengut. Tule vaata seda ainulaadset kohta, kus asub ka legendaarne restoran Le Grand Colbert, mis on kantud ajalooliste mälestiste nimekirja. Asub Rue des Petits-Champs 6 ja Börsi tänava vahel, otse Prantsusmaa Rahvusraamatukogu ees, ja erineb teistest oma sisust vaba ja kogu kultuurile pühendatud hoonega, kus pole poode – see on täiesti kultuuriline kiirenduskeskus.
Uuenduse projekt, mille on usaldatud arhitektuuribüroole Pierre-Antoine Gatier, kes on riikliku mälestiste peaarhitekt, ning Constance Guisset, disainer ja sisearhitekt, eesmärk on siduda kunstiajaloo, arheoloogia ja kultuuripärandi valdkonna edendajaid. Sõbralikkus ja vajalikke vahetused teadustöös on seda muudatust juhtivate põhimõtete keskmes. See linnakus võtab nüüd vastu tudengeid magistriõppest alates, nii kodumaised kui ka välismaised teadlased ning kultuuripärandi spetsialistid. Ära unusta ka kunstiajaloo harrastajaid ja uudishimulikke külastajaid, kes saavad siin vaba aega veeta ja nautida seda ajalooga rikkalikku parisiilikku jalutustranspordi.
Galerii säilitas endiselt endise avatud läbilaskeva linna vaate ning on muutunud tõeliseks elukohaks. Siin saab nautida nii Rahvusinstituut kunstiajaloo kohta (INHA), kui ka Rahvusliku Pärandi Instituudi (Inp) ning mitmete Pariisi ja Île-de-France’i ülikooli kunstiajaloo osakondade uurimisrühmad. Nüüd on galeriis väljapanekud pühendatud suurtele kunstiajaloo ja arheoloogia kuulsustele, kelle nimena on nimetatud ruumid, näiteks Guillaume Guillon Lethière, Walter Benjamin, Roberto Longhi, Aby Warburg, André Chastel ning ka résistants Rose Valland, kellele austust avaldab ka galeriis või väliväljapanek.
Galeriide Colbert ajalugu ulatub tagasi vana eramuhoone juurde, mille oli ehitanud Louis Le Vau ning mille omanikeks olid Colbert ja hiljem regent Philippe d'Orléans, kes elas Kuningliku Palee kõrval. Üks erakordsemaid paiku selles hoones oli selle ajastu: 18. sajandil oli see Philippe d'Orléansi püksiku varjualune. Tänapäeval on raske ette kujutada, et see kaunis rotond oli tegelikult hobuste karjatamise sisehoov.
Aastal 1826 ostis Adam ja Ühing selle kompleksi riigilt ning otsustas vanu sõlgevärke muundada galeriiks, et konkureerida kõrvalasuva Galerie Viviennega. Arhitekt J. Billaud saavutas sellega suurepärase tulemuse: ta muundas sõlgevärgihoovi avaraks rotundaks, mille katuseks on klaaskupold, mis on tüüpiline Pariisi kattegaleriihoonetele ning mille kasutuseks on jalutuskäigud, kaubandus ning sotsialiseerumine. See 19. sajandi suurejooneline dekoratsioon sündis just selle suurejoonelise muutmise tulemusena 1830. aastal.
Selle pöörde keskelt oli Billaud teinud uhke pronksist küünlajala, mille krooniks olid seitse gaasilaternatega kristallglobust, mida kutsuti „valguskasvaks palmikuks”. See küünlajalg sai Juuliperioodi ajal populaarseks kohtumispaigaks armulooduses. Galerii, mis on 83 meetrit pikk ja kaunistatud epoksiidmarmorpõskedega poolkolonnidega, on dekoreeritud mitmevärviliste motiividega. Esimese krohvi üleukse kohal on maaling, mis kujutab Colberti soodustamas kaubandust.
Laiendades suured nende tänavate, kaubamajade ja Haussmanni ajastu muudatuste toel, muutuvad need läbipääsud vähem kasumlikuks ning vähem sobivaks kaasaegsetele kasutusviisidele. Akkutee, mis on vajunud vanadusse, on muutunud ebaefektiivseks ja ebatulult kasumlikuks. Seetõttu otsustavad omanikud 1923. aastal vana hoone lammutada, et leida sellele hoopis uue ja sobivama võimaluse.
Aastatel 1873 kuni 1874 valmis arhitekt Henri Blondel uus hoone, mis tähistas suuremat ja moodsamat väärikust. Selle eesmärgiks oli luua monumentaalsem ja stiilsem hoone, mis hõlmaks büroosid, poode ja institutsioone ning keskendus neorenaissance'i stiili glamuurile. Roondoruumi ja klaaslagi ikoonilised elemendid kujutavad vastupidavamat ja paremini esinduslikku arhitektuuri. Tänapäeval on kaunis valgusküpress asendatud bronzhauaga, mille 1822. aastal skulptor Charles-François Nanteuil-Lebeuf valmistas, kujutades Eurüüdikat, keda madu nõelab.
Galeri arhitektuur inspireeris paljusid kogu Euroopas elavaid arhitekte: roondori põhimõte oli sageli kasutusel, kui sooviti galerii ajal ristuda rada. Kuid hoolimata sellest uuendusest hakkas galerii siiski lagunema ning lõppkokkuvõttes suleti 1975. aastal.
Kui Rahvusraamatukogu ostis galeriisa ja usaldas arhitekti Adrien Blancheti selle uuendamise ülesandeks. 1986. aastal ehitati see ümber ja taastati sarnaselt XIX sajandi algsele näole ning kasutades tolleaegseid materjale ja tehnikaid. Galerii peegeldab suurepäraselt Pariisi muutumist XIX sajandil – sellest müügiväljapaiskust ja vaba aja veetmise kohta muutus see riikliku esindusala ja hoonete ümberkujundamise ning lammutamise protsesside tõttu, mille käigus hooneid kohandati uutele funktsioonidele ning muutuvateks vajadusteks.
Alates sellest on see pühendatud Rahvuslikule Kunstiajaloo Instituudile ning koduks paljudele institutsioonidele, mis on seotud kunsti ja kultuuripärandiga. Prantsusmaa Rahvusraamatukogu müüb siin postkaarte, plakateid ja raamatuid. Charles Cosi muuseum kogub seal Rahvusliku Fonoteegi kogusid. Tänaseks kaitstud hoone tähistab edukat kultuurilist ümberkvalifitseerimist.
Aastatel 2022–2025 kulus kolm aastat, et hoone taastada, ruumid üles ehitada ning seda uuesti ellu äratada, säilitades originaalvärvid ja mitte devalveerides selle ajalugu. Uue visiooni eest seisab Pierre-Antoine Gatieri agentuur, kes annab sellele paikale tagasi elurõõmu ning taastab selle ajaloolise solgude läbimise. Dekoratsioonide, kogu õhuke naha ja õliga maalitud kunstmarmori restaureerimine ühendab kunst või käsitöö oskused, säilitamaks ajaloo kihte ning nende ehtsust. Otse Bautru hotelli varemetest toimub uus vastuvõtt, ning uhiuus kohvik asub rotundas, mille tagasipööritud galeriis avaneb vaade Prantsusmaa Rahvusraamatukogu aedadele.
Disainer Constance Guisset on uuesti kujundanud mööbli, et luua ruumides soe ja sõbralik õhustik, säilitades samal ajal ajaloolise arhitektuuri. Pikkade pingiraid abil saab luua kohvipause ja vestlusringi vahel, kasutades värvilahendust, mis jätkub ka galeriist. Akustilised ja näitamispinnalised palkesillad märkavad ruumi nagu 19. sajandi kaetud galeriis. Nõustamiskoht on nüüd nähtav galeriist, avades end Rose Vallandi aula sisse, et paremini tervitada kõiki külastajaid.
Raadius muutub suureks, elevandud elava ja sagiva platsina, ning taastab oma kontsentrilise loomusega, kuna paigaldatakse diivaneid, mis järgivad põranda jooni. Keskpunktis avaneb maailmalõpu kroon, mis ulatub vitraažidest kõrgemale ning koosneb helkivatest pallidest, mis peegeldavad olemasolevaid valgustid ning akustilisi sfääre, et parandada ruumi mugavust.
Käime külast Galerii Colbert, et saame teada selle ajaloolise teejuhi kohta, mis on alates 1826. aastast läbi teinud mitu elu. Põles maha 1873. aastal ning taastati 1874. aastal Henri Blondeli poolt neo-renessansstiilis, ning remonditi 1986. aastal – see koht peegeldab Pariisi arengut ning selle kasutusviise. Tänav läbi teiste galeriide pakub rahulikku alternatiivi kõrvalasuvale, sageli rahvarohketele Galerii Vivienne. Erinevalt teistest Pariisi galeriidest ei sisalda see ühtegi kommertsioonet, olles täielikult pühendunud kultuurile ja pärandile. Kui otsite kohta, kus ajaloolises atmosfääris jalutada ning samal ajal nautida kohvi suurejoonelises rotundas, on see just õige paik. Arhitektide mõte oli muuta see koht vastuvõtlikuks, ideaalseks kohtumiseks ja kogunemiseks.
Käime ka Le Grand Colbert restoranis, millele kuulub ikooniline Art Nouveau stiilis sisekujundus ning millede monumentide nimekirja on kantud, ning mida kasutatakse sageli filmide jaoks. Asub väikeste-Champsi tänava poole sissepääsust, pakkudes hästi säilinud Belle Époque õhkkonda, mis on juba ise väärt visiiti. Sellel kohal toimuvad regulaarselt konverentsid, raamatuesitlused, filmiseansid ja arutelud, eriti tähistades Euroopa kultuuripärandi päevi või Lugemise öid.
Viktoria väljakust ja Palais-Royaali aia vahel paiknev galeriia kinnistub piirkonda, mille uunikumidena on rikkalikult esindatud katusealused promenaadid ning ajalooline pärand. See on suurepärane võimalus avastada Paris’i ajalugu, kunsti ja arhitektuuri kõigi huviliste jaoks.
Kas tead, et see võluv läbikäik oli algselt Philippe d'Orléansi hobusetallis 18. sajandil? On raske ette kujutada, et imetledes seda suurejoonelist rotundat, oli ta kunagi kuningalossi ratsaværipiha. See muljetavaldav muutus 1830. aastal näitab tolle aja arhitektuurilist geniaalsust – oskust muuta praktiline hoone stiilseks kaetud läbikäiguks.
Kuulus "valguskõrge palm", see kaunis pronksist küünlajalad, mille keskel asub seitse klaaspallide kroon, mis on varustatud gaasilampidega, paiknes kuningriigi aastail rotondadi keskpunktis ning sai populaarseks kohtumispaigaks Paris'i monarhia ajal. See ikooniline küünlajalad kadus 1873. aasta esimese lammutuse käigus. Tänapäeval asendab seda skulptuur Eurüüdikese kohta, keda on nõelutanud madu. Aastal 1830 esines Berlioz galeriis ühe akna kaudu La Marseillaise akordidega, mis jäädvustas ühe meeldejääva hetkena Pariisi revolutsioonilises vaimsuses.
XIX. sajandil majas asusid erinevad luksuskaubad ning kirjastuslik born, kus oli 15 000 teoste raamatukogu, peegeldades selle otsingut elegantsi ja teadmiste poole. Galerii nimi sai inspiratsiooni Jean-Baptiste Colbertist, kelle eramu asus kunagi selleks kohaks. Selleks, et konkureerida Vivienne galeriiga, paigaldati hoone põhjapiiri äärde suurejooneline portree, mis kujutab Colberti koos kaarelikus kujutises Mercurist, mis sümboliseerib kaubandust.
Galerii arhitektuur, eriti selle keskne ratasraam, mis võimaldab läbida läbikäike, inspireeris paljusid Euroopa arhitekte. Galerii peegeldab hästi Pariisi sagedast hoonete lammutamise ja uuendamise tava, et kohandada struktuure uutele kasutusviisidele: see ehitati 1826. aastal, lammutati 1873. ning ehitati uuesti 1874. aastal neo-renessanssstiilis, seejärel restaureeriti 1986. ning tänaseks on selle ümberkujundus toimunud aastatel 2022–2025. Tegemist on tõelise arhitektuurilise palimpsesti toel!
Ühesõnaga, Galerie Colbert pole pelgalt katusealune läbibüür: see on prantsuse ajaloopael, arhitektuuri ilu, mis on suutnud läbi sajandite end taasleiutada. Ära jäta kasutamata võimalust avastada see kaunis paik, mis on igati väärt külastust kõigile, kes armastavad Pariisi kaetud läbipääse ja 19. sajandi arhitektuuri.
Kuupäevad ja ajakava
Järgmised päevad
Kolmapäev :
-st 08. omab 20.
Neljapäev :
-st 08. omab 20.
Reede :
-st 08. omab 20.
Laupäev :
-st 08. omab 20.
Esmaspäev :
-st 08. omab 20.
Teisipäev :
-st 08. omab 20.
Koht
Colberti galerii
1 Passage Colbert
75002 Paris 2
Hinnad
Tasuta
Soovitatav vanus
Kõigi jaoks
Rohkem informatsiooni
Passaaž on avatud esmaspäevast laupäevani kella 8 kuni 20 ning pühapäeviti on see suletud. Juurdepääs on tasuta.
