See on värv, mis on muutunud pealinna maastikul ikooniks. See kuulus tumeroheline värv, mida mõnikord nimetatakse ka pudelroheliseks, on esindatud paljudes Pariisi tänavamööbliesemetes, alates avalikest pinkidest kuni Wallace'i purskkaevudeni. Kuid miks täpselt valiti just see värv? Taas kord on see Haussmanni pärand, millega valguslinna ümber kujundati.
Teise keisri Keisririigi, Napoleoni III, toetusel Seine prefekt Georges-Eugène Haussmann, alustas Pariisi suurejoonelist muutust. Keiser soovis tuua pealinna juurde rohkem loodust ja harmooniat. Tema juhtimisel ning Haussmanni linnaplaneerimisnägemusega valmisid linna standid — laternad, kioskid, pingid, Morris ppoleid — sobitati üheks tumedarbeks roheliseks värviks. See valik sümboliseeris nii modernsust kui ka visuaalset seost uute parkide ja avenüüde taimkattega. Ideaal oli see, et linnatööriistad sulanduvad looduslike elementidega – taimestiku ja kiviga, et mitte rikkuda ümbruskonna vaadet.
Juba XIXᵉ sajandil kodifitseeritud värvivalik on osa Pariisi linnaplaneerimise standardiseerimise traditsioonist. Avalikus ruumis on see roheline muutunud visuaalseks tunnuseks. Mõnikord nimetatakse seda ka "Carriage Green", mida kasutatakse ka piirdeid, tõkkeid või märke. See tagab avalikus ruumis visuaalse järjepidevuse, tugevdades Pariisi identiteeti igas peatuses, igas pargis.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
