Meie esimene kokkupuude Anna Von Hausswolffiga toimus juba 2018. aastal. Just siis vallutas see Põhjamaa artist suures Villette hallis toimuva Villette Sonique festivali raames. Alates sellest ajast ootame huviga iga tema külastust Pariisis, et uusi ja uusi kordi taaselustada seda võimsat helimaailma, mis ühendab ambient-poppi, post-rocki ja drone-muusika võnkumisi.
Pärast erakordset ja originaalset etendust 17. sajandi kirikus Pariisi 17. linnaosas ning müstilist kontserti Montreuli Marbreries’is, Anna Von Hausswolff naasis Pariisi taas ning esines pühapäeval, 31. jaanuaril 2026. Ja see juhtus täissaalis, Trabendo, kus artist ilmus lavale kell 20.30, olles eelnevalt avaldanud head muljet, ning soojendusena esines tema kodumaa naine, meistermusiker ja saksofonist Lisen Rylander Löve.
Saalis on loomulikult nii pikaaegseid fänne kui ka uusi kuulajaid, kes avastasid artisti siis, kui ilmus tema kuues stuudioalbum "Iconoclasts". Kui eelnevad albumid—"The Miraculous", eksperimentaalne "All Thoughts Fly" ning suurepärane "Dead Magic"— olid veidi veidralt popilikud ja pikkade radadega, siis "Iconoclasts" särab valguse ja varju tasakaaluga. Ta laulab: «The world is full of shit and full of evil», nagu kuulda on laulus «Facing Atlas». Sel korral, "Iconoclasts"iga, loobev singer-songwriter ja organist Rootsi suundub veidi eemale gothic-meeleoludest, mis ta maine on loonud, ning lisab sinna Otis Sandsjö saksofoni, kinnitades veel kord, et ta on ja jääb rahvale mittekategooriseeritavaks artistiks.
Pariisi Trabendo kontserdil vastutab kogu repertuaari saxofonil Lisen Rylander Löve. Publik on kiiresti haaratud ning kuulab muusikat, mis algab instrumentaalse palaga « Consensual Neglect » – tegemist on õrnalt atmosfääri üles köitva lüürilise loo. Laulja ja tema viis andekat muusikut, kes sel õhtul kannavad samu kombinesoone, asuvad seejärel esitama « Facing Atlas ». Anna vokaal, mis on võimas ja selge, liigub otse meie südametesse. Kuid see on vaid algus.
Väike keha, kuid suurepärane talent – Anna Von Hausswolff jätkab oma show looga « Mouth ». Lugu lõppab helirindes plahvatusena, lennutades ta pikad blondivabad juuksed löökpillide rütmis lehvitama. Rootsi lauljanna jätkab mitme sensoorsel teekonnal ning esitab suure osa lugudest, ennekõike sissekandeid albumilt "Iconoclasts". Näiteks kuulda on «The Whole Woman», millel artist mängib oma kaunist kaasaskantavat orelit, tuntud nimega "Cantiga Organetto". Kuid temperatuur tõuseb tõeliselt, kui kõlavad nimiloo esimesed noodid. Kui varem oli Anna istunult ja süntrite vahel oma klaveri ees, ei kõhkle ta mikrofoni juhtme käes haarata ning astuda väikesele Trabendo lavale, enne kui ta lõdvaks laseb ja pikalt lamab seal. Lugu kestab umbes kaheksa minutit, ning selle areng jätkub sähvatava kuumusega, mis jätab kuulaja vaimustusse.
Pärast meid haaravat helilainet loo «An Ocean of Time» järgneb Anna Von Hausswolff ja võtab kitarri ning lilleliselt meid lummab laulus «The Mysterious Vanishing of Electra», mis aja jooksul viib meid kõrgbildeid eeterlikesse kõrgustesse. Rütmika tribal, publik laseb end kaasa haarata ning algab kontrollimatu peahüpits, samal ajal kui Anna hääl kõlab lummavalt, balansseerides särava ja pimeduse vahel.
Vabanemiseenergiat ja šamaanikku atmosfääri jätkub meie suureks rõõmuks ning seda fantastilise esitusega, milleks on „Stardust”. Järgneb õrn ja delikaatne vahepala „Aging Young Women”, pakkudes publikule hetke rahu ja mõtisklust. Seejärel tuleb esinejadõudvaim hetk ning publiku ette astub uskumatult võimas lugu „Ugly and Vengeful”. Veidi üle 17 minuti viibib publik aeglaselt pimedusse, kus jõud ja Anna hääle rabanud võim on ebamaine ning kaunis. See on vaimustavalt võluv ning keegi ei soovi, et see müstiline ettekanne lõppeks.
Õnneks on hea meel teatada, etendaja Anna Von Hausswolff ning tema bänd on tagasi, et teha kaks lisalugu, alustades palaga « Funeral For My Future Children », mis on pärit albumilt "Ceremoy" (2012). Etendus elamusterohkest esitusest lõpeb kohaliku publiku suureks rõõmuks tugeva valikuga « Struggle With the Beast ». Selle loo meeleolu loovad korduvad reedid saksofoni kaudu, mis viib kuulaja tõeliselt transsi. Selle kontserdiga, mis oli sama muljetavaldav kui võimas, õnnestus Anna Von Hauswwolff viia "Iconoclasts" otse lavale veelgi intensiivsemalt ja vaimselt kõrgemale tasemele.
Meeldetuletus:
