Ile de la Cité ja Ile Saint-Louis troonivad Seine'i ääres pealinna südames, kaks ilusat saart, kus elu on hea. Aga kas teadsite, et keskajal oli kohe kõrval veel üks saar, mis on tänaseks jõe kaldaga liitunud? Seda nimetatakse Île Louviers'iks, mis on tükk tühja maad, mida kasutati karjatamiseks, enne kui see 15. sajandil loovutati Pariisi kaupmeeste praostile Nicolas Louviers'ile, kellelt see on saanud oma nime, ja mida nimetatakse ka Île aux Javiaux'ks, viidates "javeau'le", liiva- ja mudahunnikule.
Saare omandas 1700. aastal Pariisi linnus ja rentis selle puidukaupmeestele, kes ladustasid seal küttepuid ja muid esemeid, ning see oli arbuusimeeste treeningplats, seejärel kindlus, kus kuningas Henry II osales piiramis- ja merelahingunäitustel. Ehkki seda võis hoonestada, jäi see siiski tarbepinnaks, vabaõhuladuks. Alles XIXᵉ sajandil muutus selle saatus: 1841-1847 otsustasid insenerid täita Seine'i haru, mis eraldas seda paremast kaldast. Île Louviers liideti seega mandriga.
Tänapäeval on see esplanaad, mis kulgeb praeguse Boulevard Morlandi ja Arsenali sadama sissepääsu ääres. Mööda basseini kõndides on raske ette kujutada, et oled kunagisel saarel Seine'is, isegi kui seda õhust näha. Ometi on see kadunud maatükk meeldetuletus sellest, et Pariis on juba ammu olnud muutuv saarte mosaiik, mida on kujundanud Seine'i harud ja linnaareng.
Pealegi ei olnud Île de la Cité ise see ühtne tervik, vaid seda ümbritsesid väikesed, ebastabiilsed saarekesed, sealhulgas lääne pool asuvÎle aux Juifs, mis oli kurikuulus oma avalike hukkamiste, eelkõige Jacques de Molay hukkamise poolest, põhjas asuvÎle à la Gourdaine, kus asus veski, mis Henri IV valitsemise ajal ühines 1607. aastal Place Dauphine 'iks, ja allavoolu asuvPasseur-aux-Vaches'i saareke.
