Kui me täna külastame Grand Palais, mis asub lähedal Champs‑Élysées tänavatele, mõtleme peamiselt suurejoonelistele näitustele, moeetendustele või silmapaistvatele kultuuriüritustele. Kuid Sõja ajal (1914–1918) muudeti see hiiglaslik klaaskonstruktsioon sõjavolikorviks, mille roll oli täiesti teine kui tänane!
16. augustil 1914, vaid päev pärast Prantsusmaa sõjategevuse esimeste märkide tõttu välja kuulutatud üldmobilisatsiooni, natsionaliseeriti Grand Palais Prantsusmaa armeed. Alguses kasutati seda sõdurite ja varustuse kogumiseks, kuid peagi sai selgeks, et see sobib eriti hästi kiireloomuliseks vajaduseks – katta esimeste sõjakuudude ajal haavatud sõdurite vastuvõttu ja ravi.
Alates septembrist 1914 muudeti Grand Palais sõjaväe haiglaks, mille ruumikad saalid muutusid ravitubadeks, ajutisteks operatsioonisaalideks, magamiskohtadeks ning rehabilitatsioonitöökojadeks. Ainult kolme nädala jooksul suudeti paigaldada voodid, sanitaarruumid, torustik ning elektrijuhtmed suure kõikuva archi all oleva uhke klaaskatuse alla.
Siia toodi peamiselt sõdureid, kes olid vigastatud Marne’ lahingus või muudes sõja alguse veristes lahingutes: jalaväelasi, artilleriste või zouaves’e, kes sageli saabusid otse rongi või kiirabiga, et saada esmaseid ravimeetmeid ja stabiliseerumist.
Juhatades peasinna peaarst René‑Charles Coppin, asus Grand Palais'i haiglas töötas kuni 400 inimest – arstid, õed, hooldajad ja administratiivtöötajad. Seal loodi isegi spetsialiseeritud taastusravi ja füsioteraapia osakonnad, et aidata vigastatutel taas liikuvust leida – see oli tolle aja jaoks eesrindlik lähenemine.
Ajalehted kajastasid ka „valgeid inglite“ – vabatahtlike õdede – teekonda, kes aitasid sõdurid rasketel aegadel ning muutsid nende pühendumise sõjakeerises ikooniliseks.
Eriti veider tõsidus on see, et selle perioodi jooksul mitmed kohaliku kunstnikud, kes ei olnud rindel mobiliseeritud, töötasid haigla ruumide kujundamise või isegi meditsiinis kasutatavate valukoe tegemisel, ühendades seeläbi Pariisi kultuurimaailma sõjategevusega.
Pärast 11. novembri 1918. armeistumise algust hakkas Suur Palais patsientidest tühjuma: mõned naasid rindele või koju, teised viidi teistesse haiglatesse. Sõjaväehaigla sulges oma uksed lõplikult aastal 1919. Aja jooksul naasis hoone oma kultuurilise funktsiooni, taas korraldades messid, näitused ning kultuuriüritused.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
Koht
Grand Palais
3 Avenue du Général Eisenhower
75008 Paris 8
Juurdepääs
Champs-Elysées Clemenceau'd.
