Meuliit on äärelinnas see, mis haussmanni arhitektuuri on Pariisis. Haussmanni stiil on Pariisile kui meuliit kogu piirkonnale — see ei ole kujunenud ühe pühendumisega, vaid on arenenud järk-järgult, linnakuulutuste ja muutuste käigus. Täna on võimatu jalutada Sceaux, Nogent-sur-Marne, Maisons-Alfort, Montreuil või veel Meudon ilma et satuksid nende iseloomulike, väikekorterite piltidega majadeni, mis on linnaäärse elamu väikese maailma sümbolid. Aga kuidas on see kivi lõpuks kujundanud kogu piirkonna arhitektuurset identiteeti?
Algselt meuliin on looduslik kivi, mida kaevandati Pariisi ümbrusest, eriti Seine-et-Marne ja Essonne piirkondadest. Algupäraselt kasutati selleks hiiglaslike veski rullide valmistamist — just seetõttu sai ta ka nime. Kareda tekstuuri, vastupidav ja rohke leidus, seda peeti esialgu tagasihoidlikuks ehitusmaterjaliks, mis oli kaugel Pariisi luksuslike linnaosade väärikast kivist. Meuli beetas kasutati utilitaarhoonete rajamiseks: seinte ja abihoonete ehitamisel ning maatükkidel.
Sellel ajal ei olnud veel tegemist tänapäeva mõistes elamurajoonidega, vaid kogukondade, maapiirkondade ja köögiviljaaianditega. Meuliit paistis valikuna silma praktilistel põhjustel: seda leidub palju, ta on vastupidav ning taskukohane. Selle välimus oli siiski teisejärguline — mõnikord kattis seda krohv, mõnikord segati teiste materjalidega. I
19. sajandi teisel poolel toimus suur muutus. Pariis muutus tihedamaks, transpordivõrgud laienesid ning äärelinna vallad nägid nende elanikkonna speedata. Elamispinna vajadus kasvas tohutult, eriti keskklassi seas, kes soovis rohkem ruumi, värsket õhku ja rohelust.
Meulierit, mis juba olemas ja hallatud, kujuneb sellega ise loomulikult. Kuid selle kasutusviis võtab muutuse. See pole enam lihtsalt funktsionaalne ehitusmaterjal: see muutub sotsiaalseks ja linnapildiliseks märkiks. Paviljonide arv kasvab ning kivi jäetakse nähtavale, kombineerituna tellise, keraamika ja rauast detailidega. Tõuseb esile ühtne ja äratuntav stiil.
Järgnenud ajastul ületas mõllimäe elamualastadesu piire. Koolid, vallamajad ning avalikud hooned võtsid seda arhitektuuristiili kasutusele, eriti Kolmanda Vabariigi ajal. Pärast Teise maailmasõja lõppu jäeti see stiil kõrvale ning asendus teistsuguste linnamaastikutüüpiliste lahendustega. Tänaseks on mõllimäe taas tõusnud au sisse ning paljud hindavad selle autentsust ning püüavad kaitsta seda tüüpilist arhitektuuri Francili piirkonna maalinnades ning isegi Pariisis, kus seda aeg-ajalt kohata võib.
Ilma tekstita pole võimalik reo, mis soovitate tõlkida või hõjutada. Palun esitage tekst, mida soovite tõlkida või mille kohta soovite parandust või adaptsiooni.
