Kõige lühem viide teatud ansamblitele kutsub meid tagasi möödunusse. Kui kasvasid 90ndatel ja rokk voogas noore tema veres, tõenäoliselt kuulasid igavesti Garbagei ja Skunk Anansiei. Esimene lonk on sügavale jätnud jälje tervele generatsioonile, tänu karismaatilisele lauljannale Shirley Mansonile ning ajatutele hitidele nagu Stupid Girl, Queer, I Think I'm Paranoid ning Push It. Teine on samuti võlus paljude 90ndate rokkihullude noorte kõrvu oma võrratu eesotsaga Skin ja temaga seotud paladega Hedonism, Weak, I Can Dream ning äramärkimata ei tohi jääda Brazen.
Sellel kevadel kogunesid kaks alternatiivroki kultuvenderit ühiselt lavalaudadele, et anda seosega mitmeid kontserte. Prantsusmaal olid Garbage ja Skunk Anansie esmaspäeval, 25. maail 2026, Zénith de La Villette’i laval. Noored on sellest ajast kasvanud, tõsi küll. Pariisi saali koridorides on fännidel ilmselt veidi kortsukesi ja halli juukseid juurde kogunenud. Kuid kõigil on lai naeratus näol, ootusel taas minevikuga ühenduda ja seda ajarännakut täiel rinnal kogeda. Üks küsimus püsib siiski: kumb ansambel – Garbage või Skunk Anansie – käivitab peo? Kumb ansambel saab õhtule auväärse lõpukohustuse?”
Ootamiseks tuleb oodata kuni 19.50. Just sel kellaajal astub lavale esimesena Skunk Anansie. Ei lähe kaua, ja rahvas – nii esirinde kui ka tribüünid – hakkavad hõisama rõõmust. Ning tugeva „Charlie Big Potato“ saatel otsustab Skunk Anansie oma sett alustada. Mõne sekundiga veavad nad meid 25 aasta võrra tagasi! Täna küll aastad on läinud, kuid Skini energia tundub endiselt tujukas. Tema kaaslased Cass, Ace ja Mark Richardson on kogu koosseisuga esmasel õhtul samuti tugevad.“
Nagu alati võtab Skin laval täiuslikult üle kontrolli ja lõbustab publikut. Tema hääl pole muutunud — sama võimas ja täpne. Publiku üha suuremasse elevusse juhivad Skin ja tema kaaslased kaasahaarava „Because of You” ning seejärel „An Artist Is an Artist”, mis pärineb teosest "The Painful Truth", bändi viimast stuudioplaati. Lauljatar Skin võtab kiiresti lava ja küsib (Molière’i keeles), kuidas publik end tunneb. Hääled ei jää tulemata, kinnitades fännide rõõmu olla kohal. Oma britilikus aktsendiga ei varja lauljatar ka oma õnne lavale Pariisis tagasi astuda.
Umbes 20 minutit tuleb veel oodata, et õhkkond kerkiks järjekordselt ühe pauguga, tänu hittidele, mida kõik ootasid: «Hedonism (Just Because You Feel Good)», «Weak» ja «Twisted (Everyday Hurts)»; kolm lugu, mis tuletavad paljudele meist meelde muretut noorus aega. Tribüünidel ja parteril tõusevad käed ning kehad hakkavad liikuma.
Pärast uusimate lugude „Cheers“, „Love Someone Else“ ja „Lost and Found“ järgimist viib Skin ja tema bänd meid tagasi minevikku, esitledes parimat „I Can Dream“. Lugu on jätkuvalt sama dünaamiline ja isegi üllatavalt terav esmaspäevaõhtuses õhkkonnas, kui Frah de Shaka Ponk ise publiku sekka tungib! Kahel artistil tekib siis mõneks sekundiks slämi, publiku eufooria kannab neid edasi. Laval peatselt ühinenuna kallistavad Skin ja Frah teineteist. „I love that guy“ lausub Skin, publiku rõõmuks, et nad olid tema jaoks sedavõrd ootamatu hetk olnud tunnistajaks.
On suurepärase « Little Baby Swastikkka » (1995) saatel otsustab Skunk Anansie lõpetada oma umbes 1 tunni 10-minutilise seti, mille publiku soe aplaus võttis vastu ning mis näitab, et fännid on rõõmsad, et on taas leidnud enda noorusaja meeleolud.
Noorendusseisundist on pikk maa veel ees, sest õhtu jätkub Garbage'iga, kes astub lavale kell 21.35. Kuigi neid reklaamiti kui co-headlining, mõistame kiiresti, et Garbage on õhtu tõeline pealavastaja. Heli on selle lavastuse ajal kõvem, Shirley Manson ja kaaslaste seti ajal seda on lihtne tõlgendada. Samuti oleksime soovinud sama võimsat helivõimsust ka Skunk Anansie kontserdil.
Erinevalt Skinist ja tema kaaslastest, kes olid otsustanud avada, esitades 1999. aasta megahiti, panustab Garbage uuenduslikkusele ja alustab seti single’iga «There’s No Future in Optimism» (2025). Ja lava võttis kiiresti head hoogu. Kui Shirley Manson’i hääl ei ole nii siidine kui Skinil, viib Šoti-vocalist endaga kaasa fännid ajatu hittidega nagu «I Think I'm Paranoid» ning siis «Stupid Girl», kaks 90-ndate tipplugu, mida olime sel õhtul Pariisi Zenithis kuulda tahtnud, et teha rõõmsalt minevikku hüppeline sündmus.
Mitmevärvilise hobusesaba ja lappidega pükstega Shirley Manson näib samuti soovivat taas nooruslikkust tagasi tuua. Hoolimata 59. eluaastast ei ole artist oma tulisusest midagi kaotanud. Laval tiirleb lauljanna ringi, justkui vangistatud lõvi. Esineja ei pelga ka publiku poole pöördumist. Täna esmaspäeva õhtul jagab Shirley Manson rõõmu turnee üle Skunk Anansie’ga. Šotimaalt pärit artist kasutab seda hetke, et väljendada tänulikkust ning tänada oma pariisi publikut nende püsiva lojaalsuse eest kõigi nende aastate jooksul. Õhtu edenedes lausub lauljanna veel prantsuse kultuuri kaalu üle. Stay stong, kuulutab ta.
Muusika ja rock naasevad hoogsa tempoga, kui publiku ette ilmub lummav « Special » ja vankumatu « Vow ». Ilm oli juba palav, kuid temperatuur tõuseb veelgi, kui järjest hakkavad kõlama hitid « When I Grow Up », « Push It » ja « Only Happy When It Rains ». Publik rõkkab ja paljud tõstavad telefonid püsti nii lavaalal kui tribüünidel, et hetk jäädvustada. Zénithi saalis märkame isegi Superbus’i Jennifer Ayache'i, kes laulis mõningaid refrääne.
Kui Shirley Manson oli varasemalt hoiatanud, et «The Day That I Met God» oleks laval lõppev pala ja osa publikust oli juba välja suundumas, otsustas bänd siiski tagasi tulla ja esitada viimase loo, «Cherry Lips (Go Baby Go!)», mida fännid kaasa laulsid. Umbes 1 tunni ja 25 minuti järel lahkub Garbage seekord lõpuks lavalt Zénith tormilise aplausiga.
Aastad lähevad, mälestused jäävad ning 90ndate rokk on paljudele jätnud osa noorusest. Selle esmaspäeva õhtu õhkkond, nende muusika ja lavaline energia, Skunk Anansie ja Garbage, äratasid meis taas üles selle hoolimatuse ja tulise entusiasmiga nooruse, mida arvati olevat kaotatud. Suur tänu selle rõõmukorra eest! Samas oleks tore näha, kuidas Skin ja Shirley Manson ühisduetiga sellel õhtul Pariisi Zenithis välja astuvad.
Charlie Big Potato
Sinu tõttu
Kunstnik on kunstnik
Jumal armastab ainult sind
Häbi
Hedonism (lihtsalt sellepärast, et end hästi tunned)
Nõrk
Keerdunud (igapäevased valud)
Terviseks
Armasta kedagi teist
Kadunud ja leitud
Ma võin unistada
Jah, see on kuradi poliitiline
Lõhuta see koht
Väike beeb Swastikka
Optimismil pole tulevikku
Hoia kinniTühi
Ma arvan, et olen paranoiline
Loll tüdruk
Õige silmade vahele
Eriline
Kuidas me kohtusime (Tühjus)
Lubadus
Hiina tulehobune
Noormehed tahavad kakelda
Kui kasvan suureks
Suru see
Õnnelik olen vaid vihma ajal
Päev, mil ma kohtasin Jumalat
Kutse
Kirsipunased huuled (Mine, beebi, mine!)
