Noureevi Bayadère Opéra Bastille'is: muljetavaldav ballet, klassikaline meistriteos – arvustus

La Bayadère võtab taas lavale Opéra Bastille, alates 17. juunist kuni 14. juulini 2026, Rudolf Noureevi poolt lavastatud versioonis, XX sajandi suurima tantsukunsti looja ja maja ajaloo suurkuju. Pariisis tegemist 1992. aastal loodud lavastusega on see Noureevi publiku viimase austusavaldusena ning üks säravamaid taastulkeldumistest klassikalise balletiga, mis pärineb Marius Petipa pärandist.

• Loe ka
• Pariisi ja Île-de-France'i piirkonna nädalapakkumised 22.–28. juunil 2026

See suur tantsulugu, mis toimub unistuste Indias, on saanud repertuaaris püsivaks tugisambaks, ühendades kollektiivsed stseenid, armastusdraama ja lõpmatu graatsia. Uhke ja sümboolse dekoratsiooniga La Bayadère jutustab pühitsetud tantsija Nikiya traagilise loo ning Solor, rajahi tütrele kihlatud sõdalase loo. Petmised, kadedus ja vandumiste murdumised kulgevad üksteise järel, kuni kuulsama Varjude vaatuseni, lirismi ja täpsuse tippsaavutuse.

See stseen, kus 32 baleriini valgetes tutu‑des peegeldavalt loovad uduses varjus täiuslikke jooni, jääb klassikalise balleti üheks ikoonilisemaks hetkeks. Läbi säravate kostüümide, ilmekate lavakujunduste ja virtuoossete variaatsioonide arendab teos kogu orientalistliku kujutluse, mida rõhutab Ludwig Minkuse muusika.

La Bayadère on mõeldud kõigile vaatajatele, alates ooperi püsivalt truud vaatajatest kuni balleti avastajateni. Klassikalise tantsu sõpradele pakub see teos taas akadeemilise ranguse ja Noureevi stiilile omase suurjoonelise lavastuslikkuse. Samas meeldivad suure visuaalse narratiivi ja esteetika jaoks vaatajad saavad nautida teose narratiivset ja esteetilist mõõdet.

Meie arvamus

Esimesest vaatusest peale on toon selge: sügav sisseelamine on igal sammul garanteeritud. Visuaalselt pakub lavastus suurepäraseid ehituskunstlikult eredaid lavataguseid, mille autor on Ezio Frigerio, ja viib meid Indiasse sümboolse pikihoone juurde, kus tuli punetab muusika rütmis ja asetub meie silmade kohale, ning edasi Orientsi peenelt sisustatud palee sissepääsudeni.

Kostüümid autorilt Franca Squarciapino – vahel peegeldavad need värvikirevaid sariid või kirjusid seelikuid – eristades täpselt tegelaste staatust ja iseloomu ning samal ajal annavad liikumisele suurejoonelist voolavust. See ansambel kiidab Pariisi Ooperi ateljeede suuri tööde taset.

Kui sõnu ei lasta tulla, kannab tantsijate väljendusjõud – selle õhtu tähed Sae Eun Park (Nikiya) ja tippballeti solist Paul Marque (Solor) – emotsionaalset laengut äärmise selguse ning loo ilu ning rollide rikkust rõhutades, eriti naiselikes]().

Teine vaatus võimendab energiat avamerel – kangelase jaoks mõttetult mõjuva elevandiga avanenud sisenemine seab aluse pitseritele ja mitmele tantsukandlusele ning kingituste andmise kolonile. Siin annavad virtuoosid gazopaži täies ulatuses: Solori piruettide ning Gamzattili `paugutuste` (Inès Mcintosh), täiuslike ja lõputult teravate liikumistega, pakkusid publiku jaoks tõelist hingehoogu.

Objektide (rinnatüdrukud, loorid) nutikas kasutus toob koreograafiasse üha suurema elava kehamängu enne dramaatilist haripunkti – Bayadère katkev kogu särab ja tantsib isegi mürgise madususe hammustuse järel.

Viimane vaatus viib meid hoopis teistsuguse atmosfääri – palju melanhoolsemasse ja unenäolisemasse. Otsapidi jäätilguste taustal, kõlab „varjude vaatus” – tõeline valge vaatus. Täiuslikult joondatud valged tutid, mis alla rampide leiavad, evokavad koheselt „Luikede järve” võlu.

Kui selle lõuendi vaheldumatu elegants on imetlusväärne, võib publikule tunduda see lõpusalm veidi pikem ja nõudlikum. Välibildite värvuste puudumine ning hajutatud varjude geomeetria venitab tempot ning nõuab keskendumist etenduse väärilise väärtuse nautimiseks. Siiski lõppeb visuaalne kujundus poeesia haruldase nootiga, 2 tundi 55 minutit kestnud romantilise idamaise rännaku lõpetuseks, mis tundub kui kaunis hetk, mis peatub ajutiselt.

Kaks vahejahutust jagavad kolm vaatusaega, andes publikule võimaluse puhata ja nautida kogu kolm tundi kestvat balleti – see võib olla pikkus neile, kes pole tavalise klassikalise lavaga harjunud. Kõik kuupäevad pole veel lõpuni täis, püsige kursis viimaste piletitega: La Bayadère on esietenduseni 14. juulini kavas.

Suvine palavus kisub peenesse Palatul Bastille’i saali, mis on hästi jahutatud. Kui tunnete end külmavärinatega, võtke kaasa kerge sall. Lisaks, balleti pikkuse tõttu on soovitatav eelnevalt söömas käia; kohapeal on küll väike snäkkide valik olemas.

See test viidi läbi professionaalse kutse raames. Kui teie kogemus erineb meie omast, palun andke meile teada.