Noureevi Bayadère Opéra Bastille'is: muljetavaldav ballet, klassikaline meistriteos – arvustus

La Bayadère võtab taas lavale Opéra Bastille, alates 17. juunist kuni 14. juulini 2026, Rudolf Noureevi poolt lavastatud versioonis, XX sajandi suurima tantsukunsti looja ja maja ajaloo suurkuju. Pariisis tegemist 1992. aastal loodud lavastusega on see Noureevi publiku viimase austusavaldusena ning üks säravamaid taastulkeldumistest klassikalise balletiga, mis pärineb Marius Petipa pärandist.

• Loe ka
• Nädala parimad soovitused Pariisis ja Île-de-France’is 9.–15. novembril 2026

See suur tantsulugu, mis toimub unistuste Indias, on saanud repertuaaris püsivaks tugisambaks, ühendades kollektiivsed stseenid, armastusdraama ja lõpmatu graatsia. Uhke ja sümboolse dekoratsiooniga La Bayadère jutustab pühitsetud tantsija Nikiya traagilise loo ning Solor, rajahi tütrele kihlatud sõdalase loo. Petmised, kadedus ja vandumiste murdumised kulgevad üksteise järel, kuni kuulsama Varjude vaatuseni, lirismi ja täpsuse tippsaavutuse.

See stseen, kus 32 baleriini valgetes tutu‑des peegeldavalt loovad uduses varjus täiuslikke jooni, jääb klassikalise balleti üheks ikoonilisemaks hetkeks. Läbi säravate kostüümide, ilmekate lavakujunduste ja virtuoossete variaatsioonide arendab teos kogu orientalistliku kujutluse, mida rõhutab Ludwig Minkuse muusika.

La Bayadère on mõeldud kõigile vaatajatele, alates ooperi püsivalt truud vaatajatest kuni balleti avastajateni. Klassikalise tantsu sõpradele pakub see teos taas akadeemilise ranguse ja Noureevi stiilile omase suurjoonelise lavastuslikkuse. Samas meeldivad suure visuaalse narratiivi ja esteetika jaoks vaatajad saavad nautida teose narratiivset ja esteetilist mõõdet.

Meie arvamus

Esimesest tegudest peale on tooni selgelt paika pandud: täielik immersion. Visuaalselt ripub laval väljapaistvate lavadega ekstsellentsed dekoratsioonid, mille on loonud Ezio Frigerio, ning meid kannab ümber pühai india tempel, kus tuli roosakas quant puhub muusika nägijate ees, ning ühtlasi idülliliste Orientide paleede interjöörid.

Kostüümid Franca Squarciapino kaasab lisaks ilule rikkalikke värvilisi sareid või kirju seelikke, mis eristavad täpselt tegelaste staatust ja iseloomu ning samal ajal toovad liikumisele suurejoonelist sujuvust. See kooslus austab Pariisi ooperi ateliere suurejoonelist tööd.

Ilma ühtki sõna lausumata edastab tantsijate emotsionaalne väljendus – sel õhtul esinejate Sae Eun Park (Nikiya) ja Paul Marque (Solor) kandev jõud – emotsioone selgelt ja arusaadavalt, lisades kaunitele hetkededeile ja rollide rikkusele, eriti naiselikule osale.

Teine akt hoogustub veelgi: kangelase ekraanile ilmumine ehitud elevandiga, järgneb pidulike tantsude ja kingituste esituste jada. Siin annavad virtuoosid kogu oma kõhutäie: Solori piruettide või Gamzatti (Inès Mcintosh) vintside täpsus on hingetõmbeni konkreetne ning publiku süda on käeulatuses nendest lahti võetud jäädvust.

Objektide (haaretid, päevased loorid) nutikas kasutamine toob koreograafiasse elava pöörde enne dramaatilise kulminatsiooni: Bayadère isiklik eemale vihane soolo, mis jätkab tantsimist graatsiliselt ka mürgist kassi hammustusest.

Viimane akt viib meid hoopis teistsuguse, märgatavalt melanhoolse ja unenäolise õhkkonnani. Ees on külghoone talvine aed või salapärane džungel ning avaneb kuulsaks saanud Lõkse Varjude Akt, tõeline valge akt. Tutuvalge tutude jada, mis mööda lavat alla laskub, meenutab hetkega "Linnuaja Jääkülmade" loomi.

Kui selle vaatemängu absoluutne elegantsus on vaatemänguliselt imeline, võib lõpp, mis on klassikaline, vaatajaskonnale tunduda veidi pikem ja nõudlikum. Värvide puudumine ja varjete liikumiste korduvus venitab hetke ning nõuab keskendumist, et etteastet õiglaselt hinnata. Kavand lõpeb siiski poeesia tähelepanuväärse noodiga, 2 tundi 55 minutit unustamatu rännakust romantilise Orienti piiril – kaunis, õrn hetk, mis seiskub.

Kaks vaheaja jagavad kolm akti ning annavad publikule võimaluse lõõgastuda ja paremini nautida kolme tundi balleti, mis mõne jaoks võib tunduda igavikuna klassikaliste etenduste puhul. Kõik kuupäevad ei ole veel lõpuni müüdud, haarake viimased piletid – Bayadère on laval kuni 14. juulini.

Suvehitilises perioodis on Bastille'i ooperi suure saal hästi jahutatud, võtke kaasa kerge kardike, kui olete sellele tundlik! Lisaks, balleti pikkuse tõttu tehke parem söögipausi enne, kuigi kohapeal on pakkumine snäkke.

See test viidi läbi professionaalse kutse raames. Kui teie kogemus erineb meie omast, palun andke meile teada.