Enne kui see hoone, mida täna näete, sai selle kuju, oli Raatusehoone hoopis teistsugune! 24. mai 1871. aastal, Pariisi kommuuni ülestõusu ajal, põles Raatusehoone selle sulaselge süütamise tagajärjel, kui Versaillese väed linna tungisid. Mõne tunni jooksul vallandas leek kogu hoone, hävitades nii selle konstruktsiooni kui ka sisud: linna arhiivid, ajaloolise raamatukogu ning suure osa Pariisi sündisestaatusest ning rahvastikuregistrist – kõik põlesid leekides.
Kaotused on märkimisväärsed nii administratiivses kui ka kultuuripärandi mõttes. Alates 14. sajandist asus hoone paikade teos, Hôtel-de-Ville väljakul, kuid praegune välimus ei vasta enam sellele, mida pariisilased tänapäeval mäletavad. Täielik rekonstruktsioon toimus aastatel 1874–1882, mille tulemusena valmis hoone neorenessansistil põhineva stiiliga, mis ammutab inspiratsiooni endisest paleest, kuid mille ehitusmaterjale ja vundamente uuendati täielikult ning originaaltoorikut ei kasutatud.
Enne hävitamist oli Raatuse Hoone arhitektuur tõeliselt muljetavaldav, pärand Iseseisvuspäeva ajast. Selle ajalugu ulatub aastasse 1357, kui asendati „Postamaja”, ehk linna residents – hoone, mis paiknes Seine'i jõe kaldal. Esimene hoone astus aja jooksul ukse taha ning selle asemele hauanud XVI sajandil taaskasutati uut paekivist hoonet, mille projekteerimisel osales tema ajal üks tuntuimaid arhitekte Domenico da Cortona, keda tuntakse ka kui Boccador.
1628. aastal valminud hoone paistis silma oma portikusarnaste pilastritega fassaadiga, hästiventavate kattete ja baroksete skulptuuridega, mis olid tüüpilised Lõpprenaissansi esteetikale. Tol ajal oli see oluline paik Pariisi poliitilistes ellujäänutes, kus kogunesid nii Tasul Komitee, revolutsioonilised kogukonnad kui ka peaminister 1830. aastal. Selle keskne roll linnaasjades ning selle strateegiline paiknemine muutsid hoonet sümboolseks sihtmärgiks sõja ajal.
Mai 1871 tulekahju hävitas kogu hoone täielikult. Ei ühtegi konstruktsioonielementi ei õnnestu uuesti kasutada. Ainsana on säilinud mõned dekoratiivesemed. Tänapäeval on võimalik leida selle varemeid Carnavalet'i muuseumis, Marais linnaosas, kus säilitub muuhulgas originaalne nikerdatud uks ning ka makette ja gravüüre, mis näitavad hoone välimust enne selle hävimist.
Need esemed aitavad avada vaata, milline oli Raekoja hoone enne tulekahju: see oli muljetavaldne ning kaunistatud ehitis, mis peegeldas Pariisi linna- ja haldusajalugu. Raekoja hoone mineviku taastamine tugineb säilinud dokumentidele, kunstilistele tunnistustele ning ajastupaikadele. Need seepärast toetavad ikoonilise koha mälestust, mis hävis tules, kuid mille kuju ja meeleolu elab edasi linna pärandilugudes ning jätkab külastajate ja ajaloolaste kujutlusvõimet hõlmata.
See leht võib sisaldada tehisintellekti abil loodud elemente, lisateave siin.
